|
Mõisapargid nõuavad hoolt
Kose vallas on hoolt nõudvaid mõisaparke kolm Kose - Uuemõisa, Ravila ja Oru park. Luigetiikide ja roosipuualleede rajamiseni niipea ei jõuta, ent võsa raiutakse välja ja haiged puud saetakse maha, lubab abivallavanem Vladimir Bärg.
Õnneks on kõik pargid mõisahoonete asukate hoole all ja seetõttu pole ükski hävinud ega päriselt umbe kasvanud.
/--/
Bärgi sõnul on mõisapargid üks osa meie kultuuriloost: Kose - Uuemõisa pargis asub näiteks N.von Uexkülli matusekabel ja Ravila mõisa ajalugu on seotud Manteuffeli nimega. Kõik mõisapargid on liigirikkad.
"Mida jõukamaks saab vald, seda suuremat tähelepanu saab ka mõisaparkidele pühendada," kinnitab Bärg. Selle aaste eelarves on parkide hooldamiseks ette nähtud mitukümmend tuhat krooni. "Loomulikult on seda vähe," tunnistab Bärg ja lisab, et kui algus tehtud, läheb edasine libedamalt.
/--/
Oru rahvamaja juhataja Ilse Edovald peab oluliseks, et kevadest sügiseni on valla palgal pargivaht, kes hooldab parki, niidab muru ja riisub lehti. Oru rahva unistuseks on tiikide taastamine ja pisikese kaarsilla ehitamine.
"Omaaegse pritsikuuri tahame lehtlaks ümber ehitada," räägib Edovald. "Kui pragi korda saame, tulevad ka vabaõhuüritused." Praegu on pargis kaks pidu aastas - jaanipäeval ja volbriööl.
AIMI PAALANDI
Kose valla kolm kaitseala
Kose vallas on nüüd kolm riiklikku kaitseala tänu sellele, et vabariigi valitsus kinnitas eelmise aasta 26.novembri määrusega Tammiku ja Kämbla looduskaitsealade kaitse - eeskirjad ja välispiiride kirjeldused.
Tuhala maastikukaitseala ja Tammiku ning Kämbla looduskaitsealad asuvad üksteisest vaid paari kilomeetri kaugusel, kusjuures looduskaitsealad jugunevad piirangu- ja sihtkaitsevöönditeks. Looduskaitsealade eesmärk on haruldaste taimede- ja loomaliikide ning nende elupaikade kaitse. Kõige haruldasemad taimed kaitsealadel on käpalised ehk looduslikud orhideed, haruldane loom on lendorav, kes vanarahva mäletamist mööda on siinmail pesitsenud juba vähemalt sada aastat.
Looduskaitsealade uurimine on juba mitukümmend aastat olnud harrastusbotaanik Arne Kivistiku pärusmaa, tema algatusel päästeti näiteks lendoravate pesitsemispaigad hävitava lageraie käest.
Kämbla ja Tammiku looduskaitsealade moodustamine aitab hoida ja säilitada Kose valla loodusharuldusi ning on seega igati tervitatav.
ANTS TALIOJA
Tuhala karstiala
26.07.1996
196 hektari suurune Tuhala karstiala laiub Tuhala maastiku ja mõisapargi vahelisel alal. Karstiala läbib Kuivametsa lähedalt Tamsi allikatest alguse saav Pirita vasakpoolne lisajõgi - Tuhala. Jõgi on 26 km pikk, sellest 1,5 km voolab maa all.
Tuhala maa - alust jõge mainis esmakordselt kirjalikult 1782 A.W.Hupel. Tasase veeseisu ajal kaob jõgi maa alla Ämmaaugu kaudu tuleb uuesti päevavalgele Veetõusme allikatest. Suurvee ajal neeldub vesi ka Hundikuristikust ja Püksireie orust, kus on üle 80 neelukoha. Suurim neist on Kirstuauk veesügavusega 7 meetrit.
Ämmaauk võtab vastu ligi 800 liitrit vett sekundis.
Veetõusme allikate vooluhulk ulatub üle 3000l/sek.
Rahvajutu järgi käis vanasti üle Ämmaaugu purre. Kord tulnud ämmaeit suurvee aegu küla poolt, olnud titeliikudest veidi "auru all", kukkunud purdest vette ja uppunud ära. Sestpeale hakatigi kohta nimetama Ämmaauguks.
Sild ehitati üle Ämmaugu ka 1984. aastal.
Unikaalseks karstiallikaks on Nõiakaev. Lume- ja vihmavaesel aastatel sealt vett välja ei purska. Suurvee ajal täituvad aga maa - alused pugemid kahe - kolme päevaga veest ning surve tõttu hakkab Nõiakaev "keema", väljastades üle 100 liitri vett sekundis. Suurvee ajal, kui Nõiakaev hakkab keema, tätiub Püksireie orust algav Kuie jõe säng veega vooluhulgaga 2000 l/sek. Ühtekokku on Tuhala jõe veehulk üle 5000 l/sek. 1981. aastal ajas kaev vett üle kuus korda. Tänavu on kaev "keenud" vaid korra - 11. - 12. juulil. Kaev on 2,4 meetrit sügav. Rahvapärimus ütleb: Kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad, hakkab Nõiakaev keema.
Endise Tuhala valla rahvalik nimetus oligi Nõiavald. Siit kogutud arvukaid nõialugusid säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus.
Tuhala karstialal on sagedased varingud. 1972 tekkis 4 meetri sügavune Äiaauk. 1977 oli varing otse elektriliini posti all. 1978 vajus hobune läbi karstikoopa lae ja sai hukka. Viimane teadaolev varing oli 1981 otse keset Kolu - Kohila maanteed. Pole ette teada, millal ja kuhu tekib järgmine auk.
Tuhala karstiala on põhjalikult uurinud geoloog Ülo Heinsalu ( 1928 - 1994 ). Alates 1976. aastast elas ja töötas ta oma suvekodus Nogliku talus. Heinsalu oli ka Eesti ürglooduse raamatu üks koostajaid.
Lähim tee Nõiakaevu juurde viib Tallinn - Tartu maanteelt Kolu teeristist Oru - Tammiku - Kohila suunas pöörates. Selle tee kuuendal kilomeetril juhatab teeviit Nõiakaevu juurde.
ANTS TALIOJA
Tuhala karstiala tutvustab end Euroopale
Mõned päevad tagasi sai eesti suurema, Tuhala karstiala ( 180 ha ) kahe ja poole kilomeetri pikkune matkarada uue tähistuse.
Mis sellest, et kogu see ettevõtmine talve peale jäi - siinsel maasrikukaitsealal matkatakse ju aastaringselt.
Muuhulgas paigaldati maastikukaitseala keskuse juurde suur kaart ja infotahvlid. Seda nii eesti- kui inglisekeelse tekstiga, korraldajaks MTÜ Tuhala Looduskeskus.
Kaartidel kakssada aastat
Igati nn eurotasemel tähistuse valmistas ja paigaldas AS Teede REV 2.
Ettevõtmist toetas REC Estonia, mis on Kesk- ja Ida - Euroopa Keskkonnakeskuse Eesti esindus. Hartale põhineva tegevusega organisatsioon loodi 1990. aastal ja sellele on seni alla kirjutanud 26 riiki.
Antud projekti finantseeris Soome riik.
Olgu siinkohal mainitud,et Tuhala maa - alust jõge on esmakordselt kirjeldanud August Wilhelm Hupel 1872. aastal.
Salajõge ja allikaid on oma 1796. aastal valminud Tallinna kreisi kaardil kujutanud krahv Ludvig August Mellin.
1936. aastal ilmus Gustav Vilbaste poolt toimetatud Loodusvaatleja Kose erinumber, kus Tuhala koolijuhataja Juhan Kalmus kirjeldab pikemalt kohalikke karstinähtusi. Seal leiduval joonisel kujutatakse Tuhala jõe neelualal asuvat Ämmaauku ja Virulase orgu. Lisatud on fotod Veetõusme allikatest, Kirstuaugust ja Nõiakaevust, mida on pildistanud Artur Puurand.
Artikli autor Juhan Kalmus oli ühtlasi selle kandi esimene looskaitse usaldusisik.
Praegusel aastaajal ongi Ämmaauk siinse karstiala üks suuremaid vaatamisväärsusi. Varakevadest alates on Tuhala jões olnud nii vähe vett, et Ämmaaugust on kuulda vaid salapärast tumedat kohinat.
Viis kanti vett sekundis
Veevaesel aastaajal kaob jõgi maa alla juba Ollani urgetest. Nimelt on 35 meetri pikkuse ja 3,5 meetri laiuse kanjoni all omakorda veel koobas. Nüüdseks on teada, et koopa põhi asub 13 meetri sügavusel, kuhu vesi paaelõhede kaudu viie meetri kõrguse joana sisse kukub. Sellest siis ka salapärane kohin.
Leva rabavesi lahustab lubjakivi ja ehk aastate pärast on võimalik Ämmaaugust sisse piiluda ning vee kukkumist päris oma silmaga uudistada.
Tänu karstiuurija Ülo Heinsalule teame, et Nõiakaev ei hakka enne keema, kui Tuhala jõe vooluhulk on enne Ämmauku mõõdetuna vähemalt viis tuhat liitrit sekundis.
Käesoleva aasta alguses tegi TTÜ Geoloogia Instituut UNESCO Eesti esindusele ettepaneku lülitada Tuhala karstiala UNESCO loodusmälestiste nimekirja. Idee autor oli akadeemik Anto Raukas.
Koos Pariisi saadetava taotlusega tahetakse lisamaterjali hulgas näha ka videofilmi.
Neil päevil valmisidki pooletunnised eesti- ja inglisekeelsed vaatefilmid Tuhala karstialast, autoriks tuntud teleajakirjanik Kadi Alatalu.
Filmis "Tuhala Nõiakaev" tutvustatakse siinseid karstinähtusi, mida on filmitud erinevatel aastaaegadel viie aasta jooksul.
Projekti toetasid Kose vallavalitus, Eesti Kultuurkapitali Harjumaa ekspertgrupp ja Kohaliku omaalgatuse programm.
/--/
ANTS TALIOJA
Tuhala koopad meelitavad turiste
29.08.2000
Viimastel aastatel käivad külastajad Tuhala karstialal juba aastaringselt hoolimata sellest, kas Nõiakaev parasjagu keeb või mitte, sest karstimaastikul on mida vaadata.
Ämmaaugust kuulatakse salapärast veekohinat, uudistatakse Eesti pikimat - Virulase koobast, Veetõusme allikaid ja Hobuseauku. Samuti Kataveski hiiekadakat ja Vanakubja karstioru pervel asuvat Energiakivi.
Uusi auke tekib aina juurde. Seni viimane teadaolev varing toimus käesoleva aasta mais Kuie jõeoru kaldale. Kuhu ja millal tekkib järgmine auk, ei tea keegi.
Koopad vee all
Erskursioonil käiakse ikka veevaesel aastaajal, sest suurvee aegu on kõik võimalikud koopad ja augud kuni seitse meetrit vee all.
igasuguse "kultuurikihi" vältimiseks tuleb eskursioonidest ette teatada ja need saavad liikuda maastikukaitsealal vaid kohaliku giidi juhendamisel. See nõue on kehtinud rohkem kui kakskümmend aastat ja on end igati õigustanud. Niiviisi püütakse Eesti suurimat karstiala läbivat matkarada prahist puhas hoida.
Vaeva koduümbruse korrashoidmisega näeb Aare Sild Virulase talust. Suurvesi haarab pikal teekonnal Tuhala jõe kallastelt kaasa hulgaliselt risu. Virulase orus neelub vesi ligi 80 august maa alla, jättes risu talu koplisse. Vesi lahustab lubjakivi ja kannab koos risuga Virulase koopasse ka kiviklibu. Koopa suudmeosa muutub aeg - ajalt kitsaks nagu pudelikael.
Hiljuti otsutasid Hageri skaudid, et Virulase koobas tuleb korda teha. Läksid nagu mutid maa alla, tirides plastmassist kelgu abil koopast välja kiviklibu ja risu. Neid juhendas Lääne -Harju praostkonna sekretär Aat Sarv.
oti skaudid külas
Juba kevadel kutsuti interneti kaudu külla Juniper Greeni skaudid otimaalt Edinburgh lähistelt, keda juhendab eesti päritolu Allan Leal.
Ühel päeval oligi Virulase taluõu tavalisest rahvarohkem. Kõigepealt tuvusid Hageri skaudid koos 23 otimaa poisi ja tüdrukuga Tuhala karstialaga. Hiljem käisid Virulase koopas, kus saab edasi liikuda vaid roomates või käpuli. otlased tegid koopas 50 meetri kaugusel asuvasse külalisteraamatusse sissekande. Samal ajal podises katlas ühiselt valmistatud õhtusöök.
Koopa külalisraamat on pudel, milles paberilehed ja pliiats. Pudel on kinnitatud nööriga lae alla kivi külge, et suurvesi kroonikat minema ei viiks.
Geoloogia Instituudi direktor kt.akadeemik Anto Raukase sõnul hakatakse Virulase koobast peagi põhjalikumalt uurima.
Harjumaa keskkonnateenistuse algatusel püstitati Tuhala Looduskeskusesse matkatare, mis ( eriti Nõiakaevu keemise ajal ) on asendamatu hoone.
kose Vallavalitsuse kulu ja kirjadega paigutati suuremate maanteede äärde Tuhala Nõiakaevu juurde juhatavad teeviidad. Uue platvormi sai ka Ämmaaugu ja Veetõusme vaatesillad. Esialgu puuduvad eesti- ja inglisekeelsed teeviidad, mistõttu välisturistid mõnda koobast,auku või allikat otsides kimbatusse jäävad, kuid need on kavas paigaldada.
Ligi viiskümmend aastat tagasi uuris Erast Parmasto Tammiku tammikust kasvavaid seeneliike. Pool sajandit hiljem avastas tuntud Seenevana samas tammikus ühe haruldase seeneliigi, mida nimetatakse valgeks püsipoorikuks. Samal päeval leidis professor Parmasto Tuhala karstialalt veel ühe haruldase seeneliigi - lakkvaabiku.
ANTS TALIOJA
Tuhala Looduskeskus
Raba, orhidee ja küla - kolm kaduvat ilu
Harmi kooli ajalooõpetaja ARNE KIVISTIK on Tuhala põliselanik. Tuhala on looduspõnev koht, kuigi Arne Kivistik arvab, et küllap on põnevamaidki. Ju ta teab, sest pidades tervet Harjumaad oma kodukandiks, on ta siin ka palju ringi rännanud.
Arne Kivistik rääkis, mis tema arvates saab Tuhala kandi loodusest, kui plaanisolev rabakuivendamine ja turbatootmine lahti läheb, rääkis ka loodusilust, millest vähesed hoolivad ja Eesti külast.
RABA
Põhiline küsimus on veemajanduses. Kui see tasakkaalust välja viiakse, võib juhtuda, et põhiline kaotaja Tuhala jõgi. Ja kogu karstiala. Kui vett jääb vähemaks, siis karsti areng pidurdub, pealegi värskelt kaevatud jõesäng vee kiiresti ära, maa - aluseid veevarusid siis enam ei jää. See raba, kus turba võtmine plaanis, on ju Tuhala jõe üks põhilisi valgalasid. Olen mööda jõekallast käinud, kevadisel ajal tuleb vesi rabast lausa solinal jõkke. Kui nüüd kuivendamine ette võetakse, on üsna tõenäoline, et vesi juhtitakse Kuivajõkke ja Tuhala jõgi jääb kuivaks.
Kõige hullem, et raba jääb kuivaks. Raba on niisugune imeline asi, et oma silmaga ei tahaks küll seda näha, kuidas see tapetakse. Aga kardan, et mingil määral on see paratamatus, kuna siin taga on jõud, keegi, kellele kõige tähtsam on raha, mis sealt rabast turba näol tulema hakkab. Me võime oma raba eest võidelda, aga see on tuuleveskitega võitlemine.
"Tänu" sellele ähvardab meie kanti ilmajäämine meie suurimast vaatamisväärsusest Nõiakaevust, õigemini tema kevadisest keemisest... Sest näiteks tänavugi, kuna oli vihmane suvi, oli lootust, et kaev ka keset suve keema hakkab - aga ei hakanud, kuigi veetase oli enam - vähem sellisel tasemel, et oleks võinud... Kardan, et see on selle tagajärg, et üks turbavõtmise ala on juba olemas. Nüüd tahetakse veel tunduvalt laiendada... Kuid vald on imselt oma sõna öelnud, muidu ei oleks sseda asja ette võtma hakatudki, kuigi, paraku, nõusoleku andja ei pruugi ju kõiki süansse, mis selle taga on, teadagi.
ORHIDEED
Rabasse tasub minna. Kes tahab saada elamust sügisesest rabast, kes kevadisest - miks mitte? Kõige magusam aeg on muidugi orhideede aeg, siis on ikka tõesti, mida vaadata. On küsitud - kas seal on neid palju? Palju - see on suhteline mõiste. Palju on neid Saaremaal. Oleneb ka aastast, orhidee on kapriisne taim. Kuna kaldume rohkem Kesk - Eesti kanti, siis võib seda arvestades tõesti öelda, et jah palju. Kes läheb paljut otsima, saab elamuse. Kes läheb liikide rohkuse peale välja - saab tõelise elamuse. On alasid, kus võib kokku lugeda kuni 13 orhideeliiki. Lisaks muu taimerikkus.Hiljaaegu leidsin koha, kus ka elukutselisel botaanikul suu lahti jääks.
Orhideesid on Eestis 35 kindlat pluss üks kahtlane liik ( on uuesti sisse toodud ). Tuhala kandis, umbes 15 X 15 kilomeetrisel alal, kasvab 25 liiki! Kõige tuntumad on kuldking ja ööviiul, neid kiputakse ka korjama. Õnneks on osa haruldusi väikesed ja tähelepanematud, neid ei tunta lihtsalt äragi.
No et haruldusi ei tunta, on pool häda. Aga looduse tundmine on üldse kurval tasemel - kui palju on neid, kes koduümbruse taimi nimepidi teavad? Või tahavadki teada? Parema meelega minnakse Kanaari saartele kui rabasse ja kui minnaksegi, siis vaid selleks, et midagi materiaalset saada. Sajast tuhandest inimesest vast üksainus läheb rabasse selleks, et looduses kasvavat orhideed imetleda. Näete - mul on siin kuuri najal kaitsealuse objektide sildid, mis kulumise tõttu väljavahetamisele lähevad, igaüks tähistab neist midagi põnevat. Harjumaal on ju kokku 1600 kaitsealust kohta! Kui palju neid teatakse? Kui palju neid vaatamas käiakse? Kui palju neist hoolitakse? See ongi põhjus, miks inimese lollus looduse tarkusest üle käib. Hoolimatus... Selles on rabakuivenduse projektis valmistabki kõige rohkem muret see, et mis saab haruldaste taimede kasvukohtadest. Kuigi otseselt seda ala ei puudutata, siis mõjutatakse ometi, sest kuivendamise kõrval- ja järelmõjusid ei oska keegi täpselt ette näha.
KÜLA
Et kas küla säilib? Kardan, et erilist perspektiivi Eesti külal ei ole, see võib säilida ainult kui vanadekodu. Esimene hoop külale on kooli likvideerimine. Mida rohkem koole ära kaotatakse, seda rohkem sureb ka külasid. Kaotatakse koole, poode, bussiliine, ka panka tuleb Tallinnasse minna... no tule taevas appi! Kes tahaks sellises külas veel elada? Ainult jah, kui mõni mees, kes on Tallinnas endale mammonat küllalt kokku ajanud, tuleb ja teeb endale külasse elamise, võimaldab inimestele töökohti, siis võib küla mingil moel tagasi tulla. Aga see päästab väheseid väikekülasid ja neidki peamiselt Harjumaal, sest pealinn on lähedal, kaugemale minnes ei paku tavaline külakoht rahamehele enam mingit huvi.
Õnneks Harmi koolis kestab laulva revolutsiooni järelmõju - kevadel lõetas küll kooli vaid neli last, kuid juurde tuleb neliteist. Meeldiv üllatus koolile!
ELME TOOMEPUU
Tuhala maastikukaitseala
09.10.1998
Tuhala maastikukaitseala laiub Tuhala kiriku ja mõisapargi vahelisel alal. Tegemist on Eesti suurima karstialaga, mille kaitsealune territoorium moodustati 31. oktoobril 1989. aastal.
Seda läbib Mahtra soostikust Tamsi allikatest alguse saav Pirita vasakpoolne lisajõgi Tuhala jõgi. See on 26 km pikk ja 2 km laiusel karstiväljal pooleteise kilomeetri pikkuselt maa all.
Karstiala toitealaks ( veesäilitusalaks ) on Mahtra soostik, mille osa on Leva raba. Keset raba on 10 ha suurune Leva järv.
Rahvapärimuse järgi asunud järv vanasti Kämbla külas. Selle küla naised aga pesnud järve vees ühteluhu pesu. Sellepeale järv vihastanud ja läks ära Leva rabasse ning hiis tuli asemele.
Tuhala maa - alust jõge on esmakordselt kirjeldanud A.W.Hupel 1782. aastal. Kõige põhjalikumalt on Tuhala karstiala uurinud Ülo Heinsalu, kellele kuulus ka suvekodu karstilehtrite vahel.
Varem on Tuhala jõe erinevad lõigud kandnud Pädaku, Soo, Kata ja Pisku jõe nime. Tavalise veeseisu ajal kaob jõgi maa alla Ämmaaugu kaudu, mille neelamisvõime on ligi 800 liitrit vett sekundis. Kahel eelmisel aastal on jõgi vooluhulga vähesuse tõttu maa alla kadunud juba Ollani urgetes. Kuivast Ämmaaugust on kuulda olnud vaid salapärast tumedat kohinat. nimelt asub 25 m pikkuse ja 3,5 m sügavuse Ämmaaugu all omakorda koobas, kuhu vesi karstilõhete kaudu kohinal sisse kukub.
Rahvajutu järgi käis vanasti üle Ämmaaugu purre. Kord tulnud üks ämmaeit suurvee aegu küla poolt, olnud titeliikudest veidi auru all, kukkunud purdelt vette ja uppunud ära. Nii saigi koht oma nime. Vaatesild üle Ämmaaugu ehitati 1984. aastal.
Kui Ämmaauk ei jõua kogu vett ära neelata, ulatub jõgi Virulase talu juures olevale langatusalale, kus on üle 80 veeneelukoha, suuremad neist Hundikuristik, Virulase koobas ja Kirstuauk. Suurvee alanedes meenutab auklik maastik justkui suure sõela põhja.
Otse Virulase talutare taga on kaheharuline Püksireie org. Selle keskel oleva Kirstuaugu veesügavus on 7 meetrit. Eelmisel aastal avastati siin 54 m pikkune Virulase koobas, mis on Eesti pikim.
Maa - alune jõgi on paljuharuline. Suuremaid harusid on kaks. Karstiväljal asuv Vanakubja karstiorg on üks suuremaid Eestis, pikkus üle poole kilomeetri, laius 100 meetrit ja sügavus kohati kuni kolm meetrit. Veerikkal aastaajal on siin ilus karstijärv. Tuhala kiriku kõrval asub huvitav vanikukujuline karstilehter.
Ümbruskonna kõrgeim mägi on Magasiaida mägi. Selle jalamil olev nõgu on tõenäoliselt tekkinud karstitühemete langatumisest. Mäe veerud on populaarsed suusatamiskohad.
Jõgi tuleb maa alt uuesti päevavalgele paljudest allikatest. Maapealse jõe uueks allikaks on Veetõusme allikad, vooluhulgaga 3000 liitrit sekundis. Väiksemaid maa - aluse jõe harusid pidi jõuab vesi Kalda, Reiesmäe, Mätasoo, Kriipsu, Kataveski ja Karusopi allikateni, sealt edasi Tuhala jõkke.
Suurimaks ajutiseks allikaks on Nõiakaev, mille sügavus on 2,4 meetri. Kahe kuni kolme ööpäeva jooksul täituvad maa - alused pugemid veega ning surve tõttu hakkab Nõiakaev keema, väljastades üle saja liitri vett sekundis. Nõiakaev hakkab keema siis, kui Virulase koopaava ja Kirstuaugu kohal on veetase 2,35 m kõrgemal kui Nõiakaevu rakete pealne plate. Suurte karstiõõnsuste kaudu on Nõiakaev ühenduses Virulase koopaga. Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus surve põhjustab põhjavesi. Nõiakaevu paneb keema Tuhala maa - alune jõgi.
Rahvapärimus ütleb, et kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad, hakkabki Nõiakaev keema. Ka oli vanasti Tuhala valla rahvalik nimetus Nõiavald.
Maa - alused pugemid ei jõua vastu võtta kogu suurvett. Seetõttu täitubki kahe kilomeetri pikkune Kuie jõeorg veega, voluhulgaga 2000 liitrit sekundis.
Tuhala maastikukaitseala peetakse tegevamaks karstialaks Eestis. Viimase veerandsaja aasta jooksul on olnud neli suuremat varingut. 1972. a tekkis Ämmaaugu kõrvale seitsme meetri sügavune Äiaauk. 1977. a oli varing elektriliini posti all. 1978. a vajus hobune läbi karstikoopa lae ja sai surma. Viimane teadaolev varing oli 1981. a. otse keset Kolu - Kohila maanteed. Pole teada, millal ja kuhu tekib järgmine auk.
Äriringkonnad taotlevad Tuhala karstiala toitealale Leva rabasse ligi 400 ha suurusel maa - alal turbatootmisluba. Seda omal ajal Moskva suunamisel koostatud plaanide alusel, mis ei arvesta karstiala ja sellel asuva unikaalse Nõiakaevu olemasolu.
Teadlased soovitavad Leva raba liita Mahtra maastikukaitsealaga, mis oleks igati loogiline.
Viimase poole sajandi jooksul on Nõiakaev olnud kaks korda hävimisohus: kunagi taheti avada maa - alune jõgi, paarkümmend aastat tagasi püüti Tuhala jõgi juhtida selle maa - alusest osast mööda. Tol ajal öeldi, et mis sest Nõiakaevust ikka hoida, ega ilu anna patta panna. Tundub, et mõtlemisviisilt on tänasedki otsustajad samal tasemel.
ANTS TALIOJA
Tuhala Nõiakaev hakkas keema
09.04.1999
Kui Sulu talu peremees Ants Talioja 1. aprilli hommikul Nõiakaevu juurde jõudis, kaev kees.
"No kellele ma seda uudist kuulutada saan või kes mind uskunud poleks.? 1.aprill ju," on peremees veel tänagi nõutu. Naljapäeva järel jõudis uudis ometi raadiosse ja televisiooni ning seejärel oli talumaadel ja nõiakaevu ümbruses rahu otsas.
"Autode rivi ulatus sellest kurvist metsani ning kaugemad uudistajad olid kohale tulnud Võrust," räägib Ants Talioja.
Peremees arvab, et lihavõttepühade ajal käis Nõiakaevu imet vaatamas vähemalt kümme tuhat inimest.
Tuhala Nõiakaevuna tuntud karstiallikas on loodusime mitte üksnes Eesti, vaid ka Euroopa mastaapides. Suurvee ajal täituvad maa - alused pugemid paari ööpäeva jooksul veega ning veesurve tõttu hakkab Nõiakaev keema, väljastades rohkem kui sada liitrit vett sekundis. Kaev on 2,4 meetrit sügav.
Kaevu keema hakkamine on iga kord tähelepanuväärne sündmus. Rahvapärimuse järgi hakkab kaev keema, kui nõiad saunapäeva ette võtavad ja kaevus vihtlema kukuvad. Näib, et nõiarahvas pole eriline saunaskäija, sest mõnel aastal pole neil ühtegi vihtlemispäeva, teisel aga matsutavad nad vihtu mitu korda aastas.
Kuus korda kees Nõiakaev 1981. aastal. 1995. aastal oli nõidadel neli saunakorda, kusjuures üks võeti ette suisa vana - aasta õhtul.
Möödunud aastal ei keenud nõiakaev kordagi, ehk küll tegu oli väga vihmarohke suvega. Ju see viitab sellele, et maa - pealne ja maa - alune elu looduses arenevad radu pidi. Teisalt aga on nad ka väga tihedalt seotud ning Ants Talioja kardab, et kavandatav turbatootmine lähedalt asuvates rabades võib Nõiakaevu igaveseks kuivaks jätta.
Nõiakaevu keemise aeg on erineva pikkusega. Kõige pikemalt on kaev keenud kolm nädalat ühtejärge, lühim on kestnud vaid mõne tunni.
Pärast paariaastast vaikust näitas kaev oma elujõudu selle aasta jaanuaris ja siis kestis nõidade vihtemine vaid ühe päeva.
Tuhala maa alla kaduv jõgi ja Nõiakaev on sünnitanud hulga legende, aga Nõiakaevuga on seotud ka tõsilugusid. Ants Talioja on oma silmaga näinud, kuidas jõeveega maa alla sattunud havi Nõiakaevust välja sulpsab.
AIMI PAALANDI
Tuhala Looduskeskusel täitub 20 aastat
13.11.2001
Homme möödub 20 aastat Eesti Looduskaitse Seltsi Tuhala osakonna ja loodusõppekeskuse asutamisest, millest nüüdseks on välja kasvanud mittetulundusühing Tuhala Looduskeskus.
Selle peakorteriks sai vana Sulu talutare Nõiakaevu juures, mis on ka maastikukaitseala ehk karstiala keskus.
1981. aastal oli asutajaliikmeid 23. Siis ei osanud keegi arvatagi, et sellest kujuneb midagi kodukandiliikumise sarnast, mis haarab ümbruskonna kümmet küla. Kuid tegelikult algas kõik märksa varem.
Murranguline aasta
1976
1976. aasta oli murranguline, sest Tuhala karstiala ümbruskonda hakati kavandama maaparandust. Kui 1950-ndatel aastatel taheti Tuhala maa - alune jõgi sõna otseses mõttes õhku lasta, siis 80-ndatel taheti jõgi teistpidi voolama panna. Küll mitte suisa vastupidi, vaid ringiga ümber maa-aluse jõe. Mõlemal juhul oleks hävinud unikaalne Nõiakaev. Seega tuli päästa, mis päästa annab.
Tuhalas on läbi aegade olnud isepäine ja tugevalt kokku kuuluv kogukond. 13 aastat tuli piike murda, enne kui siinne Eesti suurim karstiala 1989. aastal lõpuks looduskaitse alla võeti. 1998.a. moodustati sama karstiala piires 188-hektariline Tuhala maastikukaitseala.
Põhjalikumalt on karstiala uurinud Geoloogia Instituudi vanemteadur Ülo Heinsalu, kelle uurimustöö kestis kuni mehe surmani 1994. Samal ajal alustasime karstiala heakorrastamist, märkisime maha matkaraja ja hakkasime juhendama erskursioone. Alustati Tuhala kui rikkaliku loodus- ja kultuuripärandiga paikkonna tutvustamist ajakirjanduses.
Kuid siis hakati Tuhala vesikonda rajama suurt komposteerimisväljakut, kuhu pidi kokku veetama pool majandi sõnnikust. Ikka nii, et kalle jõe poole. Esimene suurema lekke korral oleks Nõiakaev hakanud vee asemel virtsa välja keema. Õnneks lõppes kolhoosikord enne, kui monstrum käiku jõudis minna.
Hulgaliselt arheoloogiamälestisi
Teadsime, et viie küla vanus ulatub tagasi vähemalt Taani aega. Tuntud kodu-uurija Oskar Raudmetsaga uurimisretkel käies avastasime juba 1977. aastal viis väikeselohulist kultusekivi ja kaks muistset asulakohta. Nüüdseks on samast leitud 49 arheoloogiamälestist.
Aastaid hiljem avastas Arne Kivistik, et lendoravate elupaiga lähedal tehakse lageraiet. Oli oht, et maaparandustele jäävad jalgu paljud haruldased taimeliigid. Tunnustatud harrastusbotaanik on avastanud Tuhala ümbruses 25 liiki haruldasi käpalisi ehk looduslikke orhideid. Tema algatusel on moodustatud Kämbla looduskaitseala ( haruldased loomad ja taimed ).
Viimasel hetkel õnnestus päästa üle 300-aastane Kataveski hiiekadakas, millest möödudes meie esivanemad kübarat kergitasid. Selle ümber laoti kiviaed.
Võitlus kooli eest
1976. aastal muudeti Tuhala 8-klassiline kool algkooliks ja paljud lastega pered asusid elama mujale. Juhuslikult saime teada, et 1980-ndaks aastaks tahetakse kool sootuks ära kaotada ja hakkasime võitlema selle säilitamise eest. Lapsevanemad alustasid kooli kapitaalremonti, iga pere tegi tasuta kaks ööpäeva. Projekt sündis töö käigus ja radiaatorite raha kogusime küla pealt kokku.
1981. aastal tuli Laurinstini kolhoosi uus peremees, kes hakkas remonti toetama ning 1987. aastal lõpetas vanas mõisahoones 9-klassilise kooli esimene lend. Juba samal sügisel avati Oru põhikooli uue hoone I järk. Viis aastat varem koolile kadu ennustanud haridusministri asetäitja oli sunnitud oma sõnu sööma. Praegu õpib siinses koolis 144 last.
Lasteaiaealisi lapsi veeti isegi Ardu ööpäevasse lasteaeda, kuhu Tuhalast on rohkem maad kui Tallinna. Asja aeti seni, kuni Oru sai uue lastepäevakodu.
Kultuurimajast sai tondiloss
Majandi lagunemisel erastati Tuhala kultuurimaja, mis seisab siiani tühjalt kui tondiloss. Äärepealt oleks sama saatust tabanud ka Oru mõisa häärberit. Tänu Kose vallavalitsuse toetusele avati mõisahoones 1995. aastal taas rahvamaja, mida juhib staazikas kultuuritöötaja Ilse Edovald.
Tuhala Looduskeskuse algatusel telliti Oru pargi ja Tuhala kalmistu rekonstrueerimisprojektid, mille hulka kuulus ka kalmistul asuva kabeli leinamajake. Asi võttis aega neli aastat.
kohalik kalmistu peegeldab selle kandi kultuuri. Esimesel kodukandipäeval korrastasime Tuhala kalmistut, pooled osavõtjad olid lapsed. Sellest ajast peale pole kalmistul kordagi rüüstatud.
Esimene suurem kultuuriüritus oli eesti Looduskaitse Seltsi Tallinna- ja Harju osakondade kokkutulek 1983. aastal. Tähistati Jüriöö ülestõusu Kanavere lahingu 640. aastapäeva ja kunagisel lahingutandril avati mälestusmärk ( skulptor Aulin Rimm ). Kogu ettevõtmist toetas Lauristini kolhoos. Eesti Looduskaitse Selts hakkas oma kauaaegse esimehe Jaan Eilarti õhutusel esimesena tähistama kultuuriloolisi paiku.
Toredaks ürituseks kujunes "Estonia" teatri ühe asutaja, Theodor Alermanni 100. sünniaastapäeva tähistamine ( 1985 ). Tema kodukoplis Visja tammikus avati skulptor Ülo Õuna loodud mälestusmärk. Hotell "Viru" pagarid olid selleks puhuks valmistanud kringli, millel oli 100 kahemeetriste numbritega.
1978. aastal avati Tuhala kooli 210. aastapäeval Kooli tamme all mälestuskivi, mis on esimene kooli mälestusmärk Eestis.
Rahvaüritused Nõiakaevul
Võimaluse korral toimub igal suvel Nõiakaevu juures rahvaüritus. Eriti hästi sobivad sinna folklooripäevad, mille peakorraldaja on Tuhla Looduskeskus. Viimase paarikümne aasta mälestusmäärseim südmus oli 23. septembril toimunud karstipäev, mis oli pühendatud karstiuurija Ülo Heinsalu mälestusele. Osa võttis ligi tuhat loodussõpra.
1988. aastal avati Tuhala Looduskeskuse juures skulptor Ülo Õuna ( 1940 - 1988 ) alaline ekspositsioon, mis oluliselt väärtustab seda paika.
Rõõmu teeb ,et Tuhala karstiala toitealal moodustatav Mahtra maastikukaitseala hakkab võtma ühe selgemaid piire. Nii säilib Nõiakaev ürglooduse ühe ehedama näitena ka järgnevatele põlvkondadele.
Viimastel aastatel on Tuhala Looduskeskus pööranud enam tähelepanu karstiala ja matkaraja hooldamisele. Omapäi erskursioonil käijaid me karstialal näha ei tahaks, sest neist kipub liialt suur "kultuurikiht" maha jääma. Turismifirmad ja koolid peaksid erskursioonidest ette teatama, telefoninumbrid on internetiski lihtne saada.
Karstiala külastatavus suureneb aasta - aastalt. Seetõttu peab Kose vallavalitusus plaani rajada Nõiakaevust paarisaja meetri kaugusele korralik autoparkla koos sinna juurde kuuluvaga, Muidu on autod ja bussid sunnitud suurvee aegu parkima maantee äärde, mis tekitab liiklusohtlike olukordi. Praeguse ilma katteta väike parkla märjal ajal sõidukeid ei kanna.
Alates 1981. aastast on allakirjutanu olnud nn. ühiskondlikus korras Tuhala Looduskeskuse juhataja. Tahan tänada kõiki, kes meie üritustel on kaasa löönud või meie tegemisi toetanud.
ANTS TALIOJA
Tuhala
Tuhala asustuse ajalugu ulatub 3000 aasta taha. Lähiümbruses on teada 11 mistset asukohta, 29 väikeselohulist kultusekivi, 2 kivikalmet, 3 hiiekohta jm. Küla ennast mainitakse esmakordselt "Taani hindamisraamatus" 1241. Kataveskit 1447 ja Tuhala ( Toal ) mõisa 1468. aastal. Tuhala koolgi asutati juba 1768. 1777 lõpetati Kaarli kiriku ehitus. Samas asuva kahe kabeliga iidse Tuhala kalmistu vanimaks matusepaigaks on I aastatuhandest pärit kivikalme, mida vanarahvas nimetab "kullakangruks".
1858 moodustati Tuhala vald, mis 1925 liideti Oru ja Tammiku vallaga. See suur Tuhala vald kestis kuni 1939. aastani.
Eesti Riigiarhiivi andmetel rajas Otto Ferdinand von Lilienfeld - Toal 1899 Tuhalasse elektrijaama võimsusega 18 kW.
Endise Tuhala valla piires on sündinud või elanud palju nimekaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi. Krahv Carl Johann Mellin ( 1707 - 1775 ) asuvat Tuhala mõisas Eestimaa esimene vallakohtu, mis koosnes 5-6 talupojast. Tema poja, Tuhalas sündinud Ludvig August Mellini ( 1754 - 1835 ) elutööks kujunes Liivimaa atlase koostamine ja väljaandmine. Saksa kirjanik Wilhelm von Kotzebue ( 1813 - 1887 ), kes kasutas pseudonüümi Wilhelm Augustsohn, oli Oru mõisa omanik ja on maetud Tuhala kalmistule. Tuhala mõisnik Paul von Lilienfeld - Toal (1829 - 1903 ) on üks kaasaegse sotsiloogia rajajaid Euroopas. Temalt on ilmunud sellealane viieköiteline koguteos. Kirjanik ja ajakirjanik Jakob Mändmets ( 1871 - 1930 ) oli 1901- 1903 Oru kooli õpetaja. Raskejõustiklane ja rahvaluuletaja Tõnu Võimula ( Daniel Wiedemann ) , kes elas aastatel 1871 - 1955, hakkas 1914 Peterburis välja andma esimest eestikeelset spordiajakirja "jõu Ilm". Tammiku mõisa Visja kõrtsis sündinud Theodor Altermann ( 1885 - 1915 ) oli kutselise Estonia teatri asutajaid. Tuhala päevapiltniku Artur Puuranna ( 1901 - 1976 ) haruldast, ligi 5000 fotost ja 3000 fotoplaadist koosnevat kroonikat säilitatakse Tallinna Raemuuseumis. Tuhalas on sündinud saksa okupatsiooni aegse Eesti omavalituse juht Hjalmar Mäe ( 1901 - 1978 ). kes on poliitiku karjääri lõpetas Saksamaa liidukantsler Konrad Adenaueri nõunikuna.
Tuhalas ja selle ümbruses on lähestikku kolm karstiala: Tuhala, Kämbla ja Tammiku. Ainuüksi käpalisi on Tuhala kändis leitud 25 liiki. Loomadest on haruldasem lendorav.
Tuhala park on Põhja-Eesti liigirikkamaid. Põlispuudest väärivad märkimist Kataveski ohvri- ehk hiiekadakas, Oru pärnad ja Kooli Tamm, Rändrahnudest on suurim Vähikivi, mille ümbermõõt on 14,3 meetrit.
1976 rajas Eesti Looduskaitse Seltsi Tuhala osakond kultuuriloolise loodue õpperaja, mida loodussõbrad sageli kasutavad.
Vana sulu talu õuel Nõiakaevu juures on avatud Ülo Õuna skulptuuride alaline näitus. Selline oli ka kunstniku soov.
ANTS TALIOJA
Oma kodu hoidmisest
08.01.2002
Aastavahetusel jõudis lugejani huvitav ja vajalik raamat "Tuhala", mis aitab meid süvitsi tundma õppida oma maakonna ühte põnevamat paika.
Kindlasti paneb raamat iga paiga inimesi mõtlema, kuidas võõrastele oma kodukohta tutvustada ning väärtustada tulevatele põlvedele kohalike sündmusi ja ajalugu.
Raamatu koostas Tuhala Looduskeskuse eestvedaja ja paikkonna koduloouurija Ants Talioja.
Paljud õpetajad, erskursioonikorraldajad ja -juhid teavad hästi teed Tallinna - Tartu maantee 33. kilomeetrilt Oru - Tammiku - Tuhala suunas kuni Nõiakaevuni välja. Kõige põnevam on seal siis, kui nõiad kaevus vihtlevad, nagu pajatab rahvapärimus. Tegelikult paneb kaevu keema seitsme meetri sügavuses voolav maa - alune Tuhala jõgi. Seda juhul, kui vooluhulk on vähemalt viis tuhat liitrit sekundis.
Enamasti pulbitseb kaev kevadeti, pursates vett üles kuni poolemeetrise kulbina. Vesi vajub alla, ujutades kogu ümbruse üle. Haruldast vaatepilti võib näha ühest päevast kolme nädalani, sõltuvalt suurvee rohkusest.
Eesti võimsaim energiasammas avastati Nõiakaevu vahetus läheduses 17.juunil 2001. aastal. Selle võimsus on 18 000 angströmi. Võimsa positiivse energisamba avastas tuntud eesti geobioloogi Rein Weberi õpilane Rein Hanstein Haapsalust.
Energiasammas on maa seest õhkuv elektromagneetiline kiirguse vool, mis meetrise läbimõõduga keerisena ülespoole liigub. Positiivse energiasamba kohal teeb pendel ringe päripäeva, negatiivse energiasamba kohal aga vastupäeva. Tuhala energiasammast külastasid ka Ameerika Arizona mägiosariigi indiaanlased.
Mujal maailmas on võimsate energisammaste peale ehitatud templid ja kirikud või on neid kasutatud tervendamiskohtadena. Tõenäoliselt kasutati ka Tuhala sammast aastasadu tagasi ravimise eesmärgil. Sellest tulenevalt oli 1939. aastani kestnud Tuhala valla rahvuslik nimetuski - Nõiavald. Eelmisel aastal paigutati energiasamba kohale kolme meetri pikkune ja poolemeetrise läbimõõduga tammepalk, mis kõige paremini energiat edasi annab. Nüüd on igaühel võimalus energiavoogu kogeda.
Nõiakaevu juures tegutseb vanas taluhoones Tuhala looduskeskus, siin on mitmeid ajaloolisi ürikuid, huvipakkuv on siin elanud skulptori Ülo Õuna püsinäitus.
Tuhala kandis on mitmeid muid vaatamisväärsusi, mida tasub uudistama tulla. Kindlasti tasub enne läbi lugeda Ants Talioja raamat "Tuhala".
AHTO KALJUSAAR
Von Liliendfeld - Toalide suguvõsa kokkutulek Tuhalas
06.08.2002
Juuli lõpus Eestis esimest korda toimunud Tuhala mõisa endise omaniku Paul von Lilienfeld - Toali suguvõsa kokkutulekule sõitis kohale ligi 40 järeltulijat Saksamaalt ja Ameerikast.
Alates 1863. aastast oli Tuhala mõisa omanik Paul von Lilienfeld ( 1829 - 1903 ). Vastu tulles Paul von Lilienfeld ja tema naise taotlusele, otsustas senat 1883. aastal lubada neil ja nende järeltulevatel põlvedel lisada oma perekonnanimele von Lilienfeld nimi Toal ( Tuhala ). Taotlus oli ajendatud abikaasade headest Tuhala mälestustest.
Paul von Lilienfeld oli moodsa sotsioloogia rajajaid Euroopas, kelle elutöö ilmus viieköitelise koguteosena aastatel 1873 - 1881. Aastatel 1867 - 1868 oli Paul von Lilienfeld - Toal Peterburi asekuberner, 1868 - 1885 Kuramaa kuberner, 1885. aastal valiti ta senati liikmeks. 1895. aastal sai temast Rahvusvahelise Sotsioloogia Instituudi ( Pariisis ) asepresident.
Saades Tuhala mõisa omanikuks, algas ka kalmistu laialdane ümberehitus. Keskaegne kalmistuosa ümbritseti müüriga. 1864. aastal ehitati krahv Mellinite ja von Lilienfeld - Toal“ide ühine matusekabel. Samal aastal püstitati kiriku katusel olnud väikese torni asemele kõrge, maapinnast algav torn. Alates 1894. aastast kuulus ka Oru mõis von Lilienfeld - Toal“ide suguvõsale, alludes Tuhala mõisale. Lilienfeldide suguvõsa Tuhala haru arvukas liikmeskond elab põhiliselt Saksamaal ja kannab edasi perekonnanime Toal. 1990. aastal külastas üle poole sajandi taas Tuhalat Hans - Otto von Lilienfeld - Toal, kes valdab vabalt eesti keelt ja peab Eestit oma kodumaaks. Eestis viibides ei unustata kunagi Tuhalat külastada. 1992. aastal avati Tuhala kabeli seinal Paul von Lilienfeld - Toal“i mälestustahvel.
27. juulist kuni 2. augustini toimus Eestis von Lilienfeld - Toal“ide suguvõsa kokkutulek, Enamik 39 osavõtnust olid kohale saabunud Saksamaalt, kõige kaugemalt aga Ameerikast.
28. juuli lõuna paiku suubuti Tuhalasse eesotsas Gisela ja Otto von Lilienfeld - Toal“iga, tänu kellele kokkutulek teoks sai. Tutvuti Nõiakaevu, energiasamba ja Ülo Õuna skulptuuridega. Karstialal ringi liikudes uudistati ka Ämmaauku ja Virulase koobast. Seejärel viis tee TUhala mõisasüdamesse. Kunagisest uhkest lossist on jäänud vaid varemed. Küll on aga praeguse Tuhala talu omanikud innukalt hakanud korrastama Lossiparki. Mõisa vahel ringi liikudes jõuti hiljuti taastatud paisjärveni. Samas läheduses asub ka Järve talu kaunis koduaed, kuhu Tiiu Soans oli külaliste auks paigutanud kohvilaua. Just päev varem olid Maimo ja Tiiu Soans käinud Jänedal vastu võtmas eesti parima talu tiitlit, saades teise koha. Saksa jahimehed olid aga eriti huvitatud Eerik Soansi jahitrofeedest.
Varem Tuhala mõisale kuulunud kirikus mängis Olga von - Lilienfeld - Toal orelil ja kõik see rahvas laulis kaasa. Oli näha ja kuulda, kui viletsas seisus tegelikult on Tuhala kiriku orel. Peale kalmistul viibimist tutvuti Tuhala kiriklaga. Kose vallavalitsuse kulu ja kirjadega äsjaremonditud valgusküllases ja uue parkettpõrandaga Oru mõisa saalis pakkus E. Lage Kaubanduse OÜ külalistele õhtusöögi. Kokkutuleku lõppedes korraldas Saksa saatkond von Lilienfeld - Toal“ide suguvõsa auks vastuvõtu.
ANTS TALIOJA
Kose Teataja
Tuhala teemal
01.2003
Eelmisel kuul toimus Rahvusraamatukogus Tuhala teemaline loodusõhtu. Samaanitrummi põristades juhatas õhtu sisse Urmas Sisask, peletades Nõiakaevu loitsuga halvad vaimud eemale. Õhtu jooksul esitas helilooja klaveril palu tsüklist "Põhjataevas" ning oli tunne, et saalitäis rahvast hoiab kokku.
Akadeemik Ahto Raukas rõhutas oma esinemises Tuhala karstiala unikaalsust, kus asuvad Nõiakaev, Eesti pikim koobas ja energiasammas. Sinna juurde rikas kultuurilugu, mis ühtekokku moodustavad köitva turismiobjekti.
Rapla Keskkonnateenistuse peaspetsialist Tiit Petersoo tutvustas moodustatavat Mahtra maastikukaitseala. Sinna kuuluv Leva raba, kus kasvab 17 liiki orhideid, kanti 1999. aastal Eesti ürglooduse raamatusse. Ühtlasi on Leva raba Tuhala karstiala veesäilitusalaks.
Õhtu oluliseks osaks oli loodusfilm "Tuhala Nõiakaev" esitlus - autor ajakirjanik Kadi Alatalu. Filmis tutvustatakse Tuhala karstinähtusi filmituna erinevatel aastaaegadel viie aasta jooksul. Projekti rahastasid Kose Vallavalitsus, Kultuurkapitali Harjumaa Ekspertgrupp ja Kohaliku Omaalgatuse Programm. Üsna pea võib UNESCO-le esitatavat videofilmi igaüks ka endale muretseda, seda kasvõi ingliskeelse variandina. Tänutäheks kingiti Kadi Alatalule kunstnik Inara Õuna loodus nahkköites album, mille kaanel Nõiakaev.
Olgu siinkohal öeldud, et hiljuti sai Tuhala karstiala matkarada uue tähistuse. Nõiakaevu lähistele paigutati suur matkaraja kaart ja infotahvlid eesti ja inglise keeles. Koostas MTÜ Tuhala Looduskeskus. Valmistas Teede REV-2. Toetas keskkonnakeskus REC Estonia. Projekti rahastas Soome riik. TTÜ Geoloogia Instituudis aga valmis Tuhala maastikukaitseala kaitsekorralduskava.
Ants Talioja
Tuhala Looduskeskus
Kose Teataja
01.2002
TUHALA KARSTIALA UNESCO LOODUSMÄLESTISTE NIMEKIRJA
Volikogule on saabunud Tuhala Looduskeskuse juhataja Ants Talioja kiri ja selle lisa - TTÜ Geoloogia Instituudi direktori kt. Anto Raukase allkirjaga projekt "Ettepanek Tuhala karstiala lülitamiseks UNESCO loodusmälestiste nimekirja". Tuhala Loodukeskuse palus volikogu toetust. Karstialal on 11 muistist, 29 kultusekivi, 2 kivikalmet, 3 hiiekohta ja palju muud.
Volikogu otsustas 15 poolthäälega projekti toetada.
Kose Teataja
01.2002
UUS TRÜKK KODUKANDI RAAMATUST "TUHALA"
Just enne aasta lõppu tuli trükist Tuhala paikkonda tutvustava raamatu TUHALA teine, täiendatud trükk.
Sõnast "täiendatud" jään tegelikult küll väheks märkimaks erinevust eelmisest raamatust. Lisandunud on kultuuriloolisi andmeid, fotosid, tervelt 40 rahvasuust Tõnu Võimula poolt üles kirjutatud "nõiavallalugu", rääkimata kõigest uuest, mis viimased aastad on paikkonda juurde toonud.
Heitkem pilk kirjandusteadlase Mare Kõiva kommentaarile nõialugude juures: "
Valitud jutud on ausad, kunagi Tuhala kandi kohta jutustatud palad...// ...Et lood on kirja pandud 19. sajandil, siis lisab see neile oma ajastu mündi...//...Neid jutte saaks kasutada koolides. Tean, et mitmed koolid on püüdnud endale muistendivalimikku kokku panna, kuid igast piirkonnast nii head kogujat ja juttude valijat pole leida.
Väike sinikaaneline raamat TUHALA on köitvaks lugemisvaraks võõralegi, rääkimata siis omavallainimesest, kellele varem silmaga nähtu ja käega katsutu saab kirjasõna rikkaliku andmestiku mõjul lausa uued mõõtmed ja värvid. Mõnikümmend aastat tagasi kirjutas Voldemar Panso kuulsaks lihtsa Kassari (Hiiumaa) naise Lepa Anna ütlemised. Ants Talioja on teinud sedasama kodukandimehe Siimuri Allu kostmisega. Olgu siis lõpetuseks siiagi toodud üks Allu säravamaid killukesi:
Kord istub Allu Siimuri talus paku otsas ja lõhub puid. Külamees läheb mööda ja küsib: "Miks sa istuli puid lõhud?" Allu kohmab selle peale: "Ma küljeli maas proovisin, aga ei saanud hakkama."
("Tuhala" lk.70)
J.R
Kose Teataja
10.2002
TUHALA KIRIK 225
Esimesed kirikud-kabelid rajati muinaseestlaste pühapaikadesse. Nii asub ka Tuhala kiriku peavärava kõrval I aastatuhandest e.Kr. pärit kultusekivi. Iidse Tuhala kalmistu vanim matusepaik on I aastatuhandest pärit kivikalme, mida vanarahvas Kullakangruks nimetab.
Esimene jutlusekabel rajati siia tõenäoliselt 13. sajandi lõpus. See seisis praegu varemeis oleva kabeli kohal. Sinna mahtunud juhtlust kuulama vaid mõisasaksad. Lihtrahvas seisnud samal ajal kabeli õuel.
Tuhala kirikut hakati ehitama 1775. aastal. Krahv Carl Johann Mellini tellimusel valminud pühakoda pühitseti sisse kaks aastat peale tema surma (1775). Sisustuses on unikaalne renesansskantsel - altar umbes 1600.-ndast aastast.
Esimene tornikell kingiti kirkule 1782. aastal, teine 1866. aastal. Algselt oli kirikus 2 suurt kroonlühtrit, millised ära varastati (üks saadi tagasi). Kataveski talu peremehe Paul Tuttelbergi kingitud seinalühtrid läksid ka varaste saagiks.
1941. aastal tabas torni kahurimürsk. Orel sai tugevasti kannatada. Torn taastati samal aastal.
Paar kuud tagasi külastanud von Lilienfeld - Toalide aadlisuguvõsa kokkutulekust osavõtjad andsid mõista, et nad on põhimõteliselt nõus rahaliselt toetama kiriku oreli reastaureerimist tema esialgsel kujul. Ühtlasi tahaks nad näha, et haruldase akustikaga kirik leiaks laialdast kasutamist kontsertsaalina.
8. septembril oli kirikus 225 aastapäevale pühendatud jumalateenistus. Teenis piiskop Einar Soone.
Lühendatud Ants Talioja ülevaatest A.T. pikem selle-teemaline kirjutis ilmus "Harjumaa" 6. sept.
Kose Teataja
02.2006
KARSTIPIIRKONDA PLANEERITAVATEST PAEKARJÄÄRIDEST
Angerja soostik ( 3000 ha ) asub Kohila karstipiirkonnas Nabala lubjakivilademetel ning kujutab endast maa-aluste jõgede ja ojade võrgustikku, kus vesi alaliselt voolab. Piirkonda jäävad Tuhala, Angerja, Vääna jõe vesikond ja Järlepa järv. Kuues allikasoos on vesi kohati maa peal. Angerja soostik on Kurevere karstiala veesäilitusala ehk Vääna jõe algus. Antud karstiala läbib viieharuline maa-alune jõgi, mis avaneb karstiallikatena Paekna allikajärves.
Soostiku piires on moodustatud Tammiku looduskaitseala ( 390 ha ), Rahaaugu Natuura 2000 hoiuala ( 529 ha ). Moodustamisel on Kurevere maastikukaitseala ( karstiala ), mida läbib Viira allikasoost alguse saav Eesti pikim, 11 km pikkune Kurevere maa-alune jõgi. Läheduses on Tuhala maastikukaitseala ( 188 ha ) karstiala Nõiakaevuga.
Aga üksnes Tammiku looduskaitsealal kasvab 21 liiki looduskaitse all olevaid taimeliiki. Nende hulgas on kolm Eurooma Loodusdirektiiviga kaitstavat taimeliiki. Kaitsealal on mitu riiklikku seireala. Tammiku looduskaitseala Nõmme allikad ja Tuhala karstiala on kantud "Eesti ürglooduse raamatusse" ( Eesti Loodus 10/2005).
Kogu soostik jaguneb Harju ja Rapla maakonna Kose, Kohila, Kiili ja Saku maadeks. Samas on endiste Kose, Jüri ja Hageri ristumiskoht. Soostik on lähiümbruses ümbritsetud kuueteistkümne võrdlemisi tihedalt asustatud külaga.
2004. aastal taotlesid OÜ Merko Kaevandused, OÜ Paekivitoodete Tehas, AS Kiirkandur Saku, Kose ja Kohila vallalt paeuuringuteks kooskõlastust, mille antud firmad ka kolmelt vallalt said. Viis uuringuala jäävad Saku valda, Kose ja Kohila valda kummasegi üks. Uuringuluba ei tähenda veel kaevamisluba. Nabal lubjakivimaardla 400 hektaril tehakse ligi 100 puurauku kuni 30m sügavusele.
Aga seitsmele uuringualale planeeritakse ka võimsaid paekarjääre. Nii, et ei olegi tegemist süütu paeuuringuga. Seitsmest uuringualast kaks jäävad otse Tammiku looduskaitseala piirile, Tuhala-Nabala maantee lähedale. Kolm karjääri tahetakse avada Harju- ja Raplamaa piiril Rahaaugu Natura 2000 hoiuala kõrval. Ülejäänud kaks paekarjääri planeeritakse avada Nõmmküla uuringualal, mis jääb moodustamisel oleva Kurevere maastiku kaitseala ( karsti-ala ) kõrvale. Väide, et paeuuringualad asuvad metsas ja inimasutusest kaugel, on selge vale. Nõmmküla paeuuringu-alast vaid ühe kilomeetri kaugusele jääb kakskümmend suitsu.
Ja just Nõmmküla ühele uuringualale taotleb OÜ Merko Kaevandus Keskkonnaministeeriumi kaudu kaevandamisluba, mille ühe osa moodutab keskkonnamõjude hindamine. Oü Merko Kaevandused soovivad teha keskkonnamõjude uurimist vaid ühe Nõmmküla planeeritava kärjääri kohta, mitte kõigi seitsme kaevandatava karjääri uuringuala kohta nagu loogiline oleks. Pealegi vales järjekorras. Kõigepealt tuleks teha paeuuringualadest vähemalt paarikümne kilomeetri raadiusega ala haarav põhjalik keskkonnauuring ja alles siis saaks asuda keskkonnamõjude hindamise juurde kogu seitsme planeeritava karjääri kohta.
Paarkümmend aastat tagasi toimusid Nabala kandis Angerja soostikus samuti paeuuringud. Vete liikumist pole seni põhjalikult uurinud. Veel tol ajal tegutses otse Moskva alluvusega ENSV Geoloogia Valitsus põhimõttel: "Me ei vaja looduse armuande me võtame need". Keskkonnauuringud tehti vaid põgusalt. Arusta küla kümmekond talu taheti maa pealt pühkida. Asemele pidi tulema võimas paekarjäär. Õnneks tuli uus riigikord enne, kui see kuritegelik plaan teoks sai.
Tallinna veevarustamise huvides pandi 1966 aastal Angerja jõgi teistpidi voolama mitte Vääna naid Pirita suunas. Selleks kaevati kolme meetri sügavune paekraav, mis mõjus paarikümne kilomeetri kaugusele. Mahtra soostikus Leva ja Järlepa järve ning Tuhala Nõiakaevu keskmine vee tasapind alanes ühe meetri võrra. Nabala külas mitme küla elanike osa sahtkaevusid jäid korra pealt kuivaks. Kurevere karstiala lihtsalt vaikiti maha- Algul Tallinna Veevarustuse huvides, hiljem paekaevandamist silmas pidades. Seega oleme ühe loodusõnnetuse juba üle elanud. Nüüd kaevandatakse uut looduse katastroofi, mille tulemused on laialdase karsti tõttu ettearvamatud.
OÜ Paekivitoodete direktori nägemuse järgi moodustuks Nabala lubjakivimaardlas kahe Väike-Õismäe suurune ja üheksa korrselise maja sügavune auk. Nii sügavale (25m) paas ulatubki. Kindel on paekaevandamise tulemusena alaneks põhjavee tase. On oht, et Järlepa järv võib kuivaks jääda, sest muutub Tuhala, Angerja ja Vääna jõe veereziim. Unikaalne Tuhala Nõiakaev lõpetaks igaveseks ajaks oma tegevuse (keemise). See osa suurveest jääks puudu, mis Nõiakaevu keema paneks. Kaev asub Tuhala maa-aluse jõel. Nõiakaevu veetase ühtib põhjavee kõrgusega antud piirkonnas. Nõiakaevus on tavaliselt ainult pool meetrit vett. See on kriitiline piir.
OÜ Merko Kaevanduste andmeil on ühest karjäärist välja pumbatav vee kogus 23000 meetrit öö-päevas. Sellest 17 000 m on põhjavesi. See kogus ületab kuus korda Saku ühe ööpäevase vee vajaduse. Tegemist on meeletu vee kogusega. Jääb mulje, et paekaevandajad üritavad kasutada veealust kaevandamist.
Saku, Kose, Kiili ja Kohila vallavolikogud ja vallavalitsused ning Nabala Keskkonnakaitse Ühing on üht meelt. Kõigepealt tuleb teha ära põhjalik keskkonnauuring ja alles siis keskkonnamõjude hindamise. Seda mitte vaid ühe vaid seitsme karjääri võimaliku asukoha kohta.
Praegu Saku vallas toimuv jõuab varem või hiljem ka Kose ja Kohila valda. Saku vallavalitsus on nõus taotlema keskkonnauuringuteks Keskkonna Investeeringute Keskuselt raha. Kas rahaahnuse nimel ollakse Eestimaal tõepoolest valmis hävitama Nõiakaevu?
Ants Talioja
MTÜ Tuhala Looduskeskus
Telefon 56 984 123
Tuhala Looduskeskus
Oru sidekontor
Harjumaa, 75103
|
Prindi leht